01-03.04 toimus Horvaatias, Losinijis hooaja esimene Euroopa karikasarja etapp. See oli minu esimene kord Losinijis ja olin seda rada enne vaid youtube’ vahendusel näinud. Varasemalt on seal 2018. aastal toimunud maailmakarika etapp ning ka 2020. aastal pidi seal toimuma maailmakarika etapp, mis koroona tõttu ära jäi. Tegemist oligi siis seekord maailmakarika etapi rajaga, mida praktiliselt polnud muudetudki. Rada oli üsna lühike, ilmselt üks kõige lühemaid selles sarjas, aga samas väga kivine ja ainulaadne, sest teist sellist mujal ilmselt ei ole.
Esimesel päeval, reedel, saime track walk’i vihmata tehtud, kuid treeningute ajal hakkas kõvasti sadama. Kivid olid eriti libedad, hoogu oli üsna vähe ja väga kergesti läks ratas alt ära, kui vales kohas pidurdada või üle vale kivi sõita. Kiirabil oli sel päeval tööd palju ning pidevalt oli punane lipp püsti, mis tähendas, et keegi kukkus ja rada on kinni.
Laupäeval, kvalifikatsiooni päeval, tuli juba kergelt päike välja ja rada muutus kuivemaks, seega sõit läks järjest kiiremaks. Enesetunne oli super hea ja tundsin ennast rattal väga kindlalt ja mugavalt. Tahtmine oli iga sõiduga hoogu aina juurde saada. Kvalifikatsioonisõit ei läinud nii nagu soovisin- raja alguses, peale hüppe maandumist tuli vasak kurv aga hoogu oli mul liiga palju, esiratas läks libisema, vajusin enda liinilt välja ja panin kurvist otse võssi. Meedikud jooksid mulle kohe järgi aga õnneks ei olnud raja kõrval ühtegi ohtliku takistust ees ja sain omal jalal sealt välja jalutada. Tänu sellele, et minu võistlusnumbriks oli 7, sain protected rider’ina kindlalt superfinaali, kuhu kvalifikatseeruvad top30 sõitjad.
Pühpäeval, viimasel finaali päeval, oli jälle päike väljas ning rada oli täiesti kuiv. Ratas ja minu võistlusvorm olid ideaalilähedased ja hommikune trenn enne finaale läks ka väga hästi. Üle pika aja oli mul enne finaali hea närv, et kõik on nii nagu olema peab ja nüüd on ainult vormistamise küsimus. Kvalifikatsiooni kukkumise tõttu olin ma kõige esimene super finaali startija: sõit tuli väga hästi välja, suuremaid vigu ei teinud, aga nagu ikka, siis alati on midagi mida oleks võinud paremini teha. Tegelikult tuli kõik sujuvalt välja ja jäin sõiduga väga rahule, sest minu ajaks oli 2.28,771 ja superfinaali 11. koht. Poodiumist jäi seekord puudu 2,331 sekundit ja võitjale kaotasin 6,995 sekundit. Kvalifikatsioonis oleks selle ajaga saanud 2. koha. See on ka minu seni saavutatud parim tulemus ja korralik pauk hooaja alguseks kust edasi minna!